Üritaks RSS lugejate rõõmuks hakata rohkem ka postituste läbi galeriide lisandumist üles märkima. Väga kaugele tagasiulatuvalt seda loomulikult ei tee ja seega lisandub vaid värske TRE Meditsiinipidu Kohilas galerii. Siin postituses soovitaks loomulikult veel vaadata ka seonduvat TRE Meditsiinipidu Pattayas (Tartu) galeriid.
Esialgu rohkem sõna võtta ei tahakski. Vahel küll oleks miskit öelda aga seni on see niimoodi… Unarusse jäänud. Praegu tasapisi on tegemises uus vallekapstas.com sait koos värske pildimaterjaliga kuid kui sellega ükskord ühele poole saab siis ehk õnnestub ka siinse blogi/galerii sisulist struktuuri veidi rohkem uuendada ning rohkem sisse harjutada, et kui midagi põnevat ikka mõttes mõlgub, siis võiks seda ka jagada. Näiteks on mõte liikunud väikese fotoringi tegemise peale, kus oma vanas armsas põhikoolis lastele pisut fototarkust edasi jagada ning kui see teoks peaks saama siis ehk kirjutan ka sellel teemal väheke.
Kui nüüd selle jutu peale mõni põnev idee tekkis või millestki kuulda tahaksid, siis jäta lahkelt selle postituse alla üks kommentaar.
Mõni aeg tagasi käisin järjekordsel TRE peol. Seekord Järlepas, otse järve ääres. On olnud küll suuremaid ja vingemaid pidusid, kuid mõneti oli ju see üks meeldejäävamaid. Suvine vaba olek, ääretult kena ning meeldiv keskkond ja hea seltskond tõmbasid peo päris korralikult käima. Isegi see, et vahepeal genekas otsad andis, ei suutnud pidu laiali ajada. Kuniks oli pime ja asjamehed asjatasid, rõkkas rahvas laulda ja möllata edasi. Selle võrra suurem oli ka rõõm, kui uus genekas peatselt saabus ja muusika (ning veidi ka valgusest) uuesti elule ärkas.
Pildigaleriid vaata siit: TRE Järlepa Rannapidu
Panoraam Hagudi lähistel peale Järlepa pidu kella nelja ajal öösel.
Lõpuks on kool läbi. No see põhiline värk – küpsuskirjand ja muud loomad. Kõrgemad koolid minust kui fotokunstnikust eriti vaimustuses polnud. Ehk tõesti vajasin veel aega küpsemiseks..? Igatahes nüüd see aeg mul on. Tervelt aasta. Võimalik, et üritan realiseerida hoopis oma esialgseid plaane aasta pärast kodumaa tolm jalgelt pühkida. Kuid ega need asjad pole kunagi nii lihtsad olnud…
Nüüd olen ma siis tööloom. Päris kaheksast viieni just mitte, kuid täistööajaga ikkagi. Võite mind leida ühest teatud pealinna kaubanduskeskusest teile fotokaupu müütamast. Ei ole just see, mida soovisin, ent ehk veidi talutavam.
Jätkuvalt pean siunama olukorda, mil raha teenimiseks peab raha olema. No see nõiaringi efekt, miks ma ei saa rahus fotografeerida, nagu sooviksin. Elu tundub üldse hetkel päris parajalt segane olevat. Kuigi viimasel ajal hakkavad vaikselt asjad siiski ka mingisugust loogikat läbi kumama. Tasapisi märkan endas võimet taas pisiasjadest rõõmu tunda. Kuigi kerge peidan-end-raske-reaalsuse-eest-kivi-alla-efekt on endiselt olemas…
Kuna erilist motivatsiooni ega tahet pole pilti teha ega ka tehtud pilte sättida, siis ei tea lubada, millal mingeid pilte näeb. Vihmane Kapa ehk millalgi hiljem, kui päike paistab…
C’est la vie… # “Johnny Cash – Hurt”
GALERII | Ühendus Eesti Elujõud
HTM Tallinna esinduses toimus Ühenduse Eesti Elujõud tekstivõistluse “Eesti südamele kallid laulud” laureaatide tunnustamine.
Ühenduse Eesti Elujõud esimees Urve Randmaa ja HTM esindaja Ants Eglon andsid võitjatele kätte ühenduse aukirja ja Raamatuvaramu kinkekaardi. Omaloomingut esitasid Kohila gümnaasiumi õpilased. Järgnes meeldiv pärastlõuna ühises kohvilauas. Vaatamiseks olid välja pandud Kohila gümnaasiumi õpilaste EV 90. sünniaastapäevale pühendatud joonistused.
Read more…
/ Täiendatud 25. nov. õhtul /
Selja taha jäi reede hommikuks mul juba pikk ja töine õhtu-öö. Esimene pool päevast ei lasknud magamatus ennast tundagi, oli isegi päris hea enesetunne. Teine pool tollest päevast aga hakkas juba piinama. Enne viimast, füüsika tundi hakkas ka päästikusõrm tõmblema (mis siis, et eelneval õhtul Bentonit “tulistatud” sai, nii et vähe pole). Mõeldud-tehtud, nagunii kaamerakott tolknes ka juba õlal. Üks mälukaart oli ka veel kotis varuks, teine sai olude sunnil toimetusse jäetud… Read more…
Eile sadas maha esimene lumi. Nagu täna näha, siis kauaks seda ei ole. Kuid eks see kõige esimene on ikka kõige erilisem. Käisin minagi vaatamata pisut kehvale ilmale õues seda erilisust vahetult tunnistamas. Kaamera oli loomulikult kaasas, nagu kord ja kohus. Et mitte kedagi lämmatama hakata seeria mõttetute piltidega tuiskavast lumest ja lörtsist, panen siia ühe pildi eilsest. Loomulikult on tegemist kõige viimase pildiga, mille ma tegin enne tuppa tulekut maja ees. 
Loodetavasti saab varsti mõnusat kohevat, paksu lumevaipa näha. 
